Eestis ja Euroopas kehtivad eetikakoodeksid 

Teadustöö eetika on põhimõtted, millest uurijad oma uurimistöö protsessis lähtuvad. Teadustööd planeerides on oluline veenduda, et teadustöö vastaks üldkehtivatele ja üldtunnustatud reeglitele, normidele ja põhimõtetele. See tähendab, et uurija peab olema teadlik ja järgima oma valdkonda puudutavaid eetikakoodekseid. Euroopas on kõige laialdasemalt kasutatavaks teaduseetika juhendiks Euroopa teaduseetikakoodeks (The European Code of Conduct for Research Integrity), mille on koostanud Euroopa akadeemiate ühendus ALLEA (All European Academies) ja mis on saadaval nii eesti (https://www.akadeemia.ee/wp-content/uploads/2024/01/euroopa-teaduse-eetikakoodeks.-kolmas-taiendatud-versioon.-16.01.24.pdf ) kui ka inglise keeles. Eesti teadlaskonda esindab ALLEAs Eesti Teaduste Akadeemia. Hea teaduse loomine on teadlaskonna ühine vastutus. Euroopa teaduseetikakoodeksi esmane eesmärk ongi kaasa aidata selle vastutuse teadvustamisele ja pakkuda toetavat raamistikku teadlaskonna eneseregulatsioonile. Sealjuures on seda koodeksit kohustatud järgima kõik teadlased, kes töötavad Euroopa Komisjoni rahastavatates projektides.  

Kuigi mitmed institutsioonid ja asutused on vastu võtnud oma eetikakoodeksid, siis kõik Eesti suuremad ülikoolid ja teadusasutused on liitunud ka 2017. aastal sõlmitud hea teadustava kokkuleppega (https://eetika.ee/et/sisu/hea-teadustava ). Hea teadustava on raamdokument, mille eesmärk on toetada heade tavade tundmaõppimist, omaksvõtmist ja juurdumist Eesti teadlaskonnas. Ülikoolid lähtuvad oma teadustegevuses nii Euroopa teaduseetikakoodeksist, Heast teadustavast kui ka teistest valdkondlikest eetikakoodeksitest ja kokkulepetest.

Teistest Eestis ja mujal maailmas kehtivatest teaduseetikakoodeksitest saab ülevaate Tartu Ülikooli eetikaveebist. 

Eetikakomitee hinnang

Teatud juhtudel võib uurimistöö vajada ka eetikakomitee hinnangut  (ethics review). Eetikakomitee hinnangu vajalikkus ning eetikakomitee valik sõltub mitmetest asjaoludest, sh riiklikust seadusandlusest, konkreetses teadusvaldkonnas kokku lepitud normidest, asutusesisestest reeglitest, teadustöö rahastaja ja/või kirjastaja seatud tingimustest ning uuringu riskiteguritest. Eri riikides, asutustes ja teadusvaldkondades kehtivad erinevad standardid  ja reeglid – seega eeldab informeeritud otsuse tegemine teadlikkust kõikidest nimetatud asjaoludest. Selles keerulises ja inforikkas situatsioonis navigeerimiseks on uurijatel mõistlik alustuseks tutvuda oma asutuse reeglitega, ning vajadusel küsida nõu kolleegidelt, juhendajatelt või ka mõnelt eetikakomiteelt.
 
Kui uuring sisaldab protseduure, mis on iseloomulikud ravimi-, meditsiini- või geeniuuringutele, protseduure, mis võivad ohustada märkimisväärselt inimese tervist, või protseduure, mis hõlmavad loomkatseid, siis tuleb pöörduda mõne üleriigilise eetikakomitee või nõukogu poole. Inimuuringute puhul tuleks pöörduda kas Tervise Arengu Instituudi inimuuringute eetikakomitee või Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komitee poole. Lisaks nendele kahele tegutseb eestis ka Sotsiaalministeeriumi poolt kokku kutsutud Eesti bioeetika ja inimuuringute nõukogu, kelle pädevuses on hinnata geenivaramu uuringuid ning tervise infosüsteemi tööd ja andmete kasutust. Juhul, kui uuring tegeleb isikuandmetega või andmetega, mis lubavad andmesubjekti tuvastada, kuid teadusvaldkonnas ja/või asutusel puudub eetikakomitee, siis on võimalik loa taotlemiseks pöörduda ka Andmekaitse Inspektsiooni poole. Kui uuring sisaldab ühte või enamat loomkatset, siis tuleb luba taotleda Loomkatseprojekti loakomisjonilt. 

Uurimuse mõju

Uurimistöö planeerimisetapis on oluline analüüsida ka seda, mida teadustööga saavutada soovitakse ja milline on uurimistöö laiem ühiskondlik või keskkondlik mõju. Teadustöö peaks püüdlema suurema hüvangu poole, teenides ühiskonda ning võttes arvesse vaadeldavaid eeliseid ja ohte. Juhul, kui uurimistöö sisaldab riske, peavad need olema vähendatud ja uurimistöö eesmärgi seisukohalt õigustatud. Kuna uurijaeetika on paljus situatsiooniline, siis peaks uurija olema kontekstitundlik ja küsima endalt, milline lähenemine oleks just konkreetsest uurimistööst lähtuvalt kõige eetilisem. Kuna täiuslikke ja universaalselt rakendatavaid eetilisi lahendusi esineb harva, kui üldse, siis on riskide ja kahjude äratundmiseks ja maandamiseks mõistlik otsida abi ja küsida nõu teistelt teadlastelt ja ka institutsioonidest.  Planeerimisetapis arvestatakse ka metoodika valikuga – meetod ja valim peaksid olema uuringu eesmärgi saavutamiseks optimaalsed, s.t et haavatavate rühmade või isikute kasutamine peaks olema väga hästi põhjendatud. 

​

Riskiennetus/analüüs

Uurimus tähendab määramatust – otsitakse vastuseid seni vastamata küsimustele, mistõttu on uurimuse tulemused ette ennustamatud ning sellega võib käia kaasas risk osalejatele, isegi ühiskonnale või keskkonnale. Seetõttu on vajalik, et uurimus viiakse läbi eetiliselt, käitudes vastutustundlikult osalejate, kaasuurijate ja laiema ühiskonna-pärandi-keskkonna suhtes ning uurimusega seotud riske analüüsitakse ja ennetatakse. Riske analüüsides püütakse välja tuua, mis võib protsessis kahju tuua, keda ja kuidas see puudutab ning ennetamiseks leitakse lahendused, mis riske ennetavad või vähendavad.

Enim riske on seotud laste, patsientide, haavatavate ühiskonnagruppide, inimeste tüvirakkude kasutamise, privaatsus- ja andmekaitseküsimustega, loomade uurimise ning tegevuse mõjuga keskkonnale. Teadvustada tasub, et vanus, sugu, kultuur, religioon, etniline päritolu või sotsiaalne klass võib muuta valimi tundlikuks - uurimuses osalemine võib ohustada nende tervist, ohutust või heaolu. Uurimuses osalejal on õigus privaatsusele, isikuandmete kaitsele, inimväärikuse säilitamisele, võrdsele kohtlemisele ning tervise kaitsele. Seetõttu tuleb tagada uuringus osalejatele vajadusel konfidentsiaalsus ja anonüümsus (s.t isikut või organisatsiooni ei ole võimalik uurimuse raportis tuvastada). Samuti tasub mõelda, kas uurimuses osalejad saavad uurimusest kasu või on sellest kasu hoopis teistele. 

Riski ennetatakse ka siis, kui teadustegevuses välditakse väärkäitumist (võltsimine, plagiaat vm). Üheks riski ennetamise viisiks on metoodika valdamine ja asjatundlik kasutus.

Töötades läbi eetika alaseid küsimusi, võidakse leida, et pannakse ennast, kaasuurijaid, uurimuses osalejad või laiema keskkonna ohtu ning seetõttu muutub uurimus ebaeetiliseks. Riskianalüüsi käigus võib avastada, et on mõistlik uurimiskava kellegagi arutada või saada ka eksperdi nõu. Analüüsist lähtuvalt võib uurimiskava (nt meetodit või valimit) ka muuta, et tagada uurimuse turvalisus ning osalejate väärtuste, õiguste ja huvide kaitse.

Planeerimise faasis tuleb analüüsida ka seda, kas uurijatel, teadusasutusel või rahastajal võib uurimusega seoses olla huvide konflikt.

Andmehaldus

Andmehaldusega seotud küsimused tuleks samuti juba planeerimise faasis läbi mõelda ning vastavad põhimõtted oma uurimuse raportisse kirja panna. Andmehaldus tähendab, kuidas andmeid kogutakse ning mida andmetega uuringu protsessis tehakse - kellel on ligipääs andmetele ja vastutus kogutud andmete eest ning mis saab andmetest pärast uurimistöö lõppemist. 

Mõned asutused võivad nõuda andmehaldusplaani, mis sisaldab aspekte nagu: mis andmed uurimuse käigus tekivad, kas on mingeid nõudeid, millega peab andmetega seoses arvestama, kuidas andmeid dokumenteeritakse, turvatakse, säilitatakse ja varundatakse ning kellega andmeid jagatakse ning andmete taaskasutust.
 
Andmed hoitakse nii avatud kui võimalik ja teistpidi nii suletud kui võimalik (FAIR/õiglane printsiip - leitavad, kättesaadavad, rist- ja taaskasutatavad). Teaduses liigutakse avaandmete suunas, mida pakutakse edaspidiseks kasutamiseks repositooriumites e. andmehoidlates ning need on omakorda koondatud registritesse, nt nagu OpenAIRE.