Nõudmised uurimustööle (magistritöö, bakalaureusetöö) või artiklite käsikirjadele

Uurija vastutab teadustöö tulemuste ja andmete ajakohase, täpse, ausa ning läbipaistva esitamise eest. Uurimistulemuste avaldamiseks on mitmeid erinevaid formaate - uurimistöö raport, magistritöö, bakalaureusetöö, doktoritöö, monograafia, konverentsi ettekanne või artikkel teaduskogumikus või -ajakirjas. 

Teadustööde avaldamisel teaduspublikatsioonina rakendatakse eelretsenseerimist, kuid tulemusi võib avaldada ka mujal nt populaarteaduslike artiklitena. Hea praktika on jagada tulemusi uurimuses osalejatega.

Kõige tavalisem on avaldada tulemustest artikkel teadusajakirjas. 

Teaduspublikatsiooni käsikirjadele esitatakse nii sisulisi kui stiililisi nõudeid. 

Oluline on valida avaldamiseks sobiv formaat. Valides teadusajakirja/kogumikku on oluline selle väljaande kvaliteet, millest annavad aimu avaldatud artiklid ning väljaandja kodulehel olev taustainfo  eelretsenseerimise põhimõtete, retsensentide valiku, retsenseerimise protsess ja avaldamiseks esitatud artikli hindamiskriteeriumite kohta. Üha olulisemaks uurimistulemuste avaldamisel on avatud juurdepääsuga teadusajakirjad ning elektroonsed platvormid. 

Nõuded esitatavale artiklile/uurimistööle võivad puudutada teemade valdkonda, metodoloogiat, töö mahtu, ülesehitust, stiili, teatud viitamissüsteemi kasutamist jmt. 

Rahalise ja muud tüüpi toetusest tuleb uurimistulemuste avaldamisel lugejat teavitada, samuti on oluline esitada uurimistööga seotud piiranguid. 

Uurijal on õigus teha publitseerimiseks esitatud käsikirjas parandusi või vajadusel pärast avaldamiseks esitamist töö tagasi võtta.

Pea kinni konfidentsiaalsusnõudest, välja arvatud juhul, kui avaldamiseks on eelnevalt antud nõusolek.

Kõik käsikirjas nimetatud autorid peavad olema teadustöösse panustanud.

Enamus teadusartikleid avaldavaid ajakirju peavad sama artikli samaaegset esitamist kahele või enamale kirjastajale ebaeetiliseks, sest retsenseerimine ja toimetamine on aja ja ressursimahukas. Kui tõesti teed seda, peaksid oma kavatsusest kirjastajat teavitama, aga topelt esitamine vähendab artikli avaldamise tõenäosust.

Positiivsete teadustulemuste kõrval on oluline negatiivsete tulemuste avaldamine ja levitamine, et vältida sama uurimuse kordamist. 

 

Tunnusta teiste uurimistöödega seotud tööd ja intellektuaalset panust ning tsiteeri allikaid. Plagiaadi kohta saad uurida rohkem siit: https://plagiaat.ee/ 

 

Autorsus 

Teadustöö autor või autorid on isik või isikud, kes on andnud olulise intellektuaalse panuse teadustöö valmimisse ja kes on selle töö autoritena nimetatud. Teaduseetikas tähendab autoriks olemine ühelt poolt ligipääsu teatud hüvedele (nt rahastus, tunnustus, karjäärivõimalused), kui teiselt poolt ka valmisolekut võimalike rikkumiste või tagajärgede eest vastutada. Hea teadustava määratleb autorsust järgmiste kriteeriumite täitmise alusel: 

 

1. oluline panus uurimistöö kontseptsiooni või uurimiskavandi väljatöötamisse või töö jaoks andmete kogumisse, analüüsi või tõlgendamisse; ja

2. tööversiooni loomine või selle täiendamine olulise intellektuaalse panusega; ja

3. avaldatava lõppversiooni heakskiitmine; ja

4. nõusolek vastutada töö kõikide aspektide eest ning tagada, et kõik küsimused töö mistahes osa täpsuse ja terviklikkuse kohta vaadatakse läbi ning lahendatakse asjakohaselt. 

 

Teadustöö hõlmab tavaliselt koostööd erinevate osapooltega. See tähendab, et kõik osapooled peavad olema teadlikud oma vastutusest uurimistöö eetilisuse/terviklikkuse eest. Esimene samm peaks olema kokkulepete saavutamine vastutuse, tööjaotuse, andmekogumise ja –haldamise, autorsuse, autorite järjekorra jms osas, et vältida segadust ja rikkumisi tulevikus. See ei tähenda, et hiljem ei või kokkuleppeid vajadusel muuta, kuid sellisel juhul tuleb sellest ka kõiki seotud osapooli - kaasuurijad, rahastaja, kirjastaja, teadusasutus jne - teavitada.

 

Juhul kui teadustööga on seotud mõni isik, kes ei vasta autorsuse kriteeriumitele, kuid kelle panus siiski väärib tunnustamist, tuleb nende roll ja panus teadustöös eraldi ära märkida. On ebaeetiline määrata artikli kaasautoriks inimesi, kelle seos projektiga on kas olematu või õhkõrn - näiteks inimesi, kes liitusid projektiga alles lõppfaasis või kelle nimi aitaks teadustöö avaldamisele kaasa. 

 

Osapooled peavad omavahel ka kokku leppima, kes neist hakkab täitma kirjavahetajaautori (corresponding author) rolli. Kirjavahetajaautor on üks töö autoritest, kes esiteks vahendab autorite ja kirjastaja vahelist suhtlust ja teiseks vastutab selle eest, et artiklile tehtud päringud saaksid autorite poolt vastuse. Kirjavahetajaautor ja tema kontaktandmed peavad publikatsiooni juures selgelt märgitud olema.  

 

Rikkumised

Läbiviimise faasis sai mainitud, et kõige tõsisemateks eetilisteks rikkumisteks peetakse tavapäraselt plagieerimist, fabritseerimist ehk andmete väljamõtlemist ja võltsimist, sest need kahjustavad teadustöö tulemuste jäädvustamist ja seavad kahtluse alla teaduse usaldusväärsuse. Seega tuleks nendele kolmele rikkumisele keskenduda kõige enam just käsikirja loomise ja levitamise faasis. Lisaks neile kolmele tuleks levitamise faasis vältida ka sellised rikkumisi nagu autorsusega manipuleerimine või teiste teadlaste rolli vähendamine publikatsioonides, valikuline viitamine, teadustöö tulemuste enda teada jätmine, mittevajalike viidete lisamine bibliograafiasse, “rämpsajakirjade” toetamine jms.

 

Eneseplagiaat on enda varasema töö või selle osade uuesti esitamine viitamata (nt vanade andmete esitamine, varasemate tööde osade või terve töö uuesti esitamine). Kasutades oma varasemaid töid, seisukohti, ideid, andmeid vmt, tuleb sellele viidata.

Juhul kui teadustöös leitakse pärast töö avaldamist vigu või eetilisi rikkumisi, siis asjade edasine käik sõltub eelkõige rikkumise ja tahtlikuse astmest ning konkreetsest asutusest ja/või ajakirjast, kus rikkumine aset leidis või kus töö tulemused on avaldatud. Erinevad riigid ja asutused käsitlevad rikkumisi ja nendega seotud süüdistusi erinevalt, kuid Euroopa teaduseetikakoodeksi järgi peaksid uurimuses osalejad lähtuma oma töös alati aususe ja õigluse põhimõtetest.

 

Kui autor või autorid märkavad oma töös vigu, siis neil on eetiline kohustus teavitada sellest ajakirja või asutust, kes teadustöö avaldas ja seejärel teha nendega koostööd, et otsustada, kuidas olukorda lahendada. Avaldamise eetikaga tegeleva rahvusvahelise organisatsiooni COPE (Committee on Publication Ethics) juhiste järgi on artikli tagasivõtmine õigustatud näiteks siis, kui on tõendatud, et teadustöö tulemused ei ole usaldusväärsed, töö sisaldab plagiaati, tulemused on juba varem avaldatud, tulemuste saamiseks kasutati ebaeetilisi võtteid või autorid ei avaldanud huvide konflikti. Kui vead ei mõjuta uurimustulemuste usaldusväärsust, siis piisab tavaliselt artikli paranduse avaldamisest.