Suhted uurija, uuringusse kaasatud isikute ning kaasuurijate vahel
Hea teaduse sõnastik soovitab uuritava asemel kasutada terminit “uuringusse kaasatud isik,” sest tegemist on laiema mõistega, mis ühtlasi rõhutab uuringusse kaasatute isiklikku autonoomiat ja õigust uuringutes osalemise üle ise otsustada. Lisaks inimestele võivad uurimistöösse olla kaasatud ka erinevad grupid, loomad, kultuurilised, bioloogilised, keskkondlikud või füüsilised objektid. Kõiki neid peab uuringu läbiviimisel kohtlema austuse ja hoolega ning vastavuses õiguslike ja eetiliste põhimõtetega. 

Inimuuringute puhul küsitakse uuringusse kaasatud isikutelt informeeritud nõusolekut. Nõusoleku uurimuses osalemiseks võib hankida kirjalikus vormis, kus on “selgelt määratletud andmed, mille töötlemiseks luba antakse, andmete töötlemise eesmärk ning isikud, kellele andmete edastamine on lubatud, samuti andmete kolmandatele isikutele edastamise tingimused ning andmesubjekti õigused tema isikuandmete edasise töötlemise osas.”

Informeeritud nõusolekut võib küsida nii kirjalikult kui ka suuliselt. Ehki nõusolekuprotsessi standardiseerimine kirjalikuks vormiks sisaldab mitmeid eelised, siis juhtiakse tähelepanu ka sellele, et kirjaliku nõusoleku küsimine ei ole alati sobiv. Esiteks, kirjalik ja standardiseeritud nõusolekuprotsess eeldab, et uurija on juba planeerimisfaasis võimeline tulevikuohte ette ennustama ja uuringusse kaasatuid nendest informeerima. Teiseks, uuringud näitavad, et suuline ja dialoogiline nõusolekuformaat mõjub isikutele tihti usaldusväärsemalt kui kirjalik vorm. Kolmandaks on oluline, et nõusolekuformaat oleks dialoogiline ja protsessuaalne, s.t et uurija küsiks erinevates uuringu etappides isikutelt uuesti nõusolekut ja annaks alati võimaluse uuringust välja astuda. 

Arvestada tuleb ka sellega, et on olemas erijuhtumid, milles on vaja kaheastmelist nõusolekut. Kui uurimistööd tehakse mõnes asutuses (nt koolis, ettevõttes, vanglas), siis võib olla vajalik küsida informeeritud nõusolekut nii uuringusse kaasatud isikult kui ka uuringusse kaasatud asutuselt.

Teistega koos uurimust läbi viies lepitakse kokku koostöö põhimõtted ja vastutuse jaotus. Püütakse olla konkreetne. Üldised väited projekti raames tehtavate tegevuste kohta hajutavad vastutust, seega täpsustatakse, kes mida teeb. Samuti võiks kokku leppida, millal uurimistöö avalikustada (projekti kohta info andmine, tulemuste levitamine). 

Erinevatel osapooltel võivad olla erinevad arusaamad sellest, millal tuleb näiteks ajakirjandust uurimistulemustest teavitada – mõned võivad soovida levitada teavet kohe, kui esimesed tulemused on käes, teised soovivad oodata, kuni kogu andmestik on olemas, põhjalikult analüüsitud ja valideeritud. See võib põhjustada uurijate vahelisi konflikte ja esitada eetilisi väljakutseid, eriti nendel juhtudel, kui esialgseid tulemusi hilisemates analüüsides ei kinnitata. Seetõttu soovitatakse kirjalikult kokku leppida vastutus, omandiõigus, levitamine ning andmete haldamise ja jagamise reeglid. 

Andmekogumise metoodika rakendamine
Uurimuse läbiviimisel tegutsetakse kooskõlas kehtivate teadustöö nõuetega. 
Andmete kogumine, valimi moodustamine ning andmete analüüs aitavad saavutada uurimuse eesmärki. 
Uurimuses kasutatakse eesmärgiga sobivat, eetilist ning otstarbekat metoodikat. Andmekogumise protseduurid viiakse läbi kavandatult. Tagatakse, et meetodite valik ja põhjendamine, rakendamine andmete kogumisel ja analüüsil ning protseduuride kirjeldamine oleks läbipaistev, selge, täpne ja põhjendatud, et vajadusel saaks protsessi kontrollida ja korrata. Samuti on väga oluline, et uurija on metoodikas kompetentne ja valdab meetodit.
Uuringusse kaasatud isikute vaba tahet austatakse ning tagatakse nende autonoomia, inimväärikus, privaatsuse ja heaolu kaitse ning hoidutakse nende kahjustamisest. Uurija esitab õiglaselt mitmeid perspektiive, ei ole kallutatud ehk jääb väärtusneutraalsele positsioonile. Andmekogumist võib viia läbi ka varjatult, kui uurimuse eesmärki seda eeldab, aga need on suhteliselt harvad juhtumid, kus see on lubatud ja peetakse eetiliseks. 
Oluline on, et uurimuses osalemine on vabatahtlik ja teadlik (informed consent) ning vajadusel tagasise osaleja konfidentsiaalsus. Mõelda tuleks ka sellele, et nt uurimuses osaleja võib soovida osaleda oma häälega ning ei soovi anonüümsust.
Teadlik/informeeritud nõusolek uurimuses osalemiseks tähendab, et osaleja on teadlik oma rollist uurimuses, lepitakse kokku vajalik anonüümsus, kuidas seda tagatakse, uurimuses osalemise riskidest ning osaleja kinnitab seejärel, kas ta on nõus teadlikult ja vabatahtlikult uurimuses osalema. Kuna tulevikuohte on raske ette ennustada ja asjaolud võivad muutuda, siis tuleks nõusolekut vajadusel uuesti kinnitada ning arvestada, et uuringus osalejal on õigus oma nõusolek igal hetkel tagasi võtta. Vaata informeeritud nõusoleku kontrollnimekirja.
Vajadusel antakse võimalus osalejate poolseks andmete kontrolliks (member check) - andmete täpsuse ja terviklikkuse tagamiseks ning vajadusel ideede täiendamiseks või andmete tagasivõtmiseks. 
Uurimuses osalejate nõusoleku küsimist ja saamist kirjeldatakse uurimuse raportis (artikkel, magistritöö vmt).
Alati ei kogu uurija algandmeid ise, vaid uuele uurimisküsimusele vastamiseks võib kasutada juba olemasolevaid andmekogumeid (sekundaarandmeid). Andmed võivad olla anonüümsed või isikustatud, sarnaselt käsitletakse ka veebipõhist andmestikku. Uurija peab endale selgeks tegema, mis on nende andmetega seotud piirangud ning peamine on mitte kahjustada teisi. Hea tava on küsida andmete kasutamiseks luba. 

​

Andmeanalüüs 

Andmeid ei võltsita, neid ei täiendata ega jäeta välja meelevaldselt, samuti uurimuse tulemusi ei muudeta ega jäeta põhjuseta välja.
Andmeanalüüsil on oluline tagada usaldusväärsus, mille kaudu tekib lugejas selgus, et tulemusi saab usaldada. Üheks oluliseks aspektiks usaldusväärsuse loomisel on läbipaistvus, selgus ja põhjendatus andmeanalüüsi metoodika rakendamisel ja esitamisel, samuti avatakse, mida andmetest esitatakse.
Samuti on oluline tõendatavus - uurija esitab tõendid, mille alusel on näha, kuidas andmetest jõuti tulemusteni ning et uurimistulemused pole uurija subjektiivse kujutluse tulemus. Tõendatavust tagatakse analüüsi käigu täpse kirjelduse ja ka teise uurija retsensiooni kaudu.
Andmeanalüüsi protsessis reflekteerib uurija ennast – enda uuringusse kaasa toodud arusaamade teadvustamine ja küsimine, kuidas on need võinud uurimuse tulemusi mõjutada. Selline enesereflektsioon loob läbipaistva narratiivi, mis tekitab lugejas vastukaja. Samuti avatakse enda kui uurija arusaamade muutust, mis toimus andmeanalüüsi käigus.                     
Problemaatilisteks uurimispraktikateks, mis moonutavad uurimistulemusi on: tulemuste esitamise kallutatus (nt negatiivsete tulemuste väljajätmine, nt mingi poliitika, ravim, sekkumine vmt, mida testitakse/hinnatakse ei andnud paremaid tulemusi kui mõni teine alternatiiv), kinnitav kallutatus (kalduvus on otsida kinnitavaid tulemusi ning vastuolud tulemustes jäetakse välja), finantskallutatus (kalduvus vastata finantseerija ootustele).

 

Rikkumiste ennetamine ja nendega tegelemine 

Eetiliste rikkumiste ennetamine on otseselt seotud heade teadustavade ning teaduseetika järgimisega. See tähendab, et eetiline teadustöö eeldab heade tavade tundmist ja eetikaalast tundlikkust. Teadmiste, oskuste ja tundlikkuse omandamine nõuab aga aega ja praktikat. Seetõttu on oluline, et noorteadlased osaleksid eetikaalastel koolitustel, kasutaksid juhendaja ja mentori abi ning suhtleksid ka teiste teadlastega. Kuna uurijaeetika on situatsiooniline ehk kontekstitundlik ning täiuslikke ja universaalseid lahendusi esineb harva, siis on suhtlus ja kogemuste jagamine teadlaskonna sees eriti olulised. Samuti on oluline, et teadlased väärtustaksid oma praktikas ausust, konfidentsiaalsust, kompetentsust ja professionaalsust ja hindaksid enda ja teiste tegevust nende väärtuste valguses.

Teaduseetikas ei ole väärkäitumine üheselt määratletud, kuid ALLEA ja Hea teaduseetika järgi jäävad selle mõiste alla eelkõige kõige rangemad eetilised rikkumised, milleks on plagieerimine, andmete väljamõtlemine ja võltsimine. Lisaks nendele kolmele on andmekogumise etapis oluline ka veenduda, et ei toimuks uuringusse kaasatute tahteavalduse rikkumist, katseloomade julma kohtlemist ja uurimistööks vajalike lubade võltsimist. Uurijad on kohustatud tagama teadustöö protsessi sõltumatuse, mitte takistama teiste teadlaste tööd ning teiste teadlaste oletatavate rikkumiste puhul alati teavitama teadusasutust.

Lisaks käitumisviisile võib rikkumisi määratleda ka tahtlikuse astme abil. Näiteks võib eristada tahtlikku väärkäitumist, ränka hooletust ning tahtmatut rikkumist. Kergemat tüüpi tahtmatuid rikkumisi loetakse enamasti ausateks vigadeks, kuid olenevalt rikkumise astmest võib nendele siiski järgneda kas publikatsiooni tagasivõtmine (ingl retraction) või parandus (ingl correction). Raskematele tahtlikele rikkumistele võivad lisaks publikatsiooni tagasivõtmisele järgneda ka rangemad sanktsioonid, nt vallandamine, rahastuse äravõtmine või eksmatrikuleerimine, kui tegemist on tudengiga. Korruptsiooni korral võib teadlast ka kriminaalkorras karistada. Sealjuures ohustavad rikkumised nii teadlase enda, tema institutsiooni ja laiemalt ka teaduse avalikku mainet ning võivad mõjutada avalikku rahastust tulevikus.
Hea teadustava näeb ette, et teadusasutused peavad teadlastele tagama võimaluse teavitada asutust konfidentsiaalselt võimalikest teaduseetika rikkumistest. Sealjuures peab olema määratletud, kelle poole tuleks kahtluste ja küsimuste korral pöörduda. Tallinna Ülikoolis annab akadeemiliste tavade eiramistele, eetikanormide rikkumistele ja teistele tüliküsimustele hinnanguid Tallinna Ülikooli eetikakomitee, kelle poole võivad pöörduda ülikooli juhtorgani liige, ülikooli liikmeskonda kuuluv isik või üksuse nimel üksuse juht. Noorteadlasel esimese sammuna kõige mõistlikum rääkida kas oma juhendaja või üksuse juhiga. 

Huvide konflikt 

Hea teaduse sõnastiku järgi on huvide konflikt “olukord, kus teadlase, tema töö või otsuste usaldusväärsus satub kahtluse alla omavahel konkureerivate isiklike ja ametialaste huvide tõttu.” Huvide konflikt tekib siis, kui uuringu läbiviimisel tehtud valikud või uurimistulemused on otseselt seotud uurija, institutsiooni, rahastaja või kirjastaja eraviisiliste või rahaliste huvidega. Huvide konfliktiks loetakse näiteks olukorda, kus mõne projekti keskkonnamõju hindamist on palgatud koostama ekspert, kes teeniks selle projekti õnnestumisel rahalist tulu; või olukorda, kus teadlane otsustab oma labori assistendiks palgata endale lähedase isiku.

Huvide konflikt võib tuleneda ka rollikonfliktist ehk olukorrast, kus teadlase otsuseid võivad mõjutada eri rollide konfliktsed nõudmised. Teadlane ei tee teadust muust elust eraldi, vaid ta täidab lisaks teadlase rollile oma elus ka muid rolle, näiteks võib ta olla juhendada, õppejõud, juht, teaduse populariseerija, lapsevanem või mõne vabaühenduse liige. Seetõttu ei ole huvide konflikt alati iseenesest halb, kuid avatuse ja aususe huvides oodatakse teadlaselt kas huvide konflikti avalikustamist (s.t kõikide osapoolte informeerimist) või otsustavalt positsioonilt taandumist. Avalikustamine ei kaota huvide konflikti ära, kuid see annab teistele osapooltele võimaluse hinnata, kas konkreetne huvide konflikt võib mõjutada teadlase otsuste usaldusväärsust.